Meid ei rõõmusta miski rohkem, kui see, et artiklid, mis oma sulest lendu laseme, tekitavad kõlapinda ja diskussiooni. Konstruktiivses arutelus sünnib alati tõde.
Oleme eriti tänulikud ja uhked selle üle, et Eesti üks juhtivamaid koolitajaid ning coachingu maaletooja Raimo Ülavere meie viimasest artiklist “Juhtimise võimas tööriist – “5 MIKS-i” inspireerituna teemasse rohkem sügavust andis. Võime julgelt öelda, et oleme valdavate tema seisukohtadega nõus, kuid mõningatel kohtadel tahaks pisut lisada:
(Raimo seisukohad toodud välja kursiivis ja punakas-pruunis värvis.)
„Miks sa seda tegid?“
Meile väga meeldib Raimo artikli pealkiri ja sissejuhatus, kuna viitab olulisele probleemile 5 MIKS-i oskamatul kasutamisel. Pigem käib antud fraas rohkem kokku paharetist lapse korralekutsumisega ning vale tonaalsusega küsides ongi süüdistava loomuga, kuid õigele metoodika kasutamisele selline lähenemine ei viita. Sama loogiline oleks autot liikuma sundida piduri pedaalile vajutades.
Võib-olla me ei olnud oma artiklis kuigi konkreetsed, kuid 5 MIKS-i on probleemi algpõhjuse leidmiseks, mitte süüdlase. Siiralt palume vabandust.
“…kokkuvõttes pole ma veel näinud Eestis firmat, kus päriselt õnnestuks “mikse” küsides ja juurpõhjusteni tungides tulemuslikult ja kiirelt edasi minna, vigadest õppida ja probleeme lahendada.”
Sel ajal, kui maailmas hakkas toimuma Toyota tootmiskontseptsiooni (LEAN) ja selle metoodikate buum, oli Eesti veel rõõmsalt ühe teise liidu rüpes. Keskseks ideoloogiaks oli plaanimajandus oma viis-aastaku-plaanidega ning põhjust peaksime otsima sealt, miks ei leia me veel Eestist korralikku hulka ettevõtteid, kes süsteemselt oma probleemidele ja kõrvalekalletele reageeriks. 90.ndatel polnud ettevõtetel isegi korralikku raamatupidamist, süsteemsest ärianalüütikast rääkimata.
Töötajate kaasamine probleemide lahendamisse on visa tulema ettevõtte kultuuri üheks osaks (paljuski eelmainitud põhjustel) ning jääb enamjuhtudelt väljaõppe ja kehva juurutamise taha. Oma artikliga aga viitasime kasutamata võimalusele seda tühimikku täita. Loodame, et mõni ettevõte sai siiski inspiratsiooni ja süveneb 5 MIKS-i tööriista lähemalt. Läheb veel palju aega, enne kui näeme seda Eestis edukalt toimimas.
“…ent enamjaolt on igasuguste probleemide taga kellegi elusa inimese tegu või tegemata jätmine. Ning «miksidega» alustades jõuame sagedasti välja ühe lihtsa ja konkreetse küsimuseni: kes tegi?”
Et inimfaktor on tihtipeale probleemiga seotud, on ilmselge. Isegi Jossif Stalin on nende kahe seotust selgitanud väga lihtsalt: pole inimest, pole probleemi. Aga see pole 5 miksi mõte, et keegi süüdlane saaks üles leitud ja karistatud, vaid peamine idee on leida algpõhjus, mis on küll tihtipeale inimestega seotud, kuid on oma olemuselt siiski protseduuriline.
Oma mitmeaastase LEAN-i juurutamise ning 5 MIKS-i rakendamise kogemuse juures pole vist kordagi jõutud tulemuseni „kes tegi?“…kui nüüd päris täpne olla, siis meetodiga ei olegi võimalik sellisele tulemuseni jõuda. Aga oletame, et jõuti ja süüdi on keegi, kes põhjustas ettevõttes tootlikkuse languse, siis on jõutud alles poolele teele tõe välja selgitamisel. Tähtis on siiski leida põhjus, miks nii läks ja jätkata põhjuse otsimist, sest nagu eelnevalt sai mainitud, on juured valdavalt protseduurilist laadi.
“Edasine on maitse küsimus. Inimene hukatakse kas avalikult või kabineti vaikuses. «Ei midagi isiklikku» käibefraas on pigem maffiafilmide retoorika, päriselu on teistsugune.”
Üldiselt selline lähenemine käib madala firmakultuuri juurde ning vaevalt jätkub sellisel ettevõttel tarkust teemaks olevat probleemilahenduse metoodikat kasutada.
„…eeldaks muuhulgas, et inimesed enne mikside juurde asumist tunneksid, et probleemi tekkimise tagajärg ei ole karistus.“
Väga oluline eeldus ja oleme täiesti nõus Raimoga. Ainus “karistus”, mis 5 MIKS-i metoodikaga peaks kaasnema, on lahenduse leidmine ning selle sisseviimine protseduurijuhenditesse (töö tegemise standardisse), et edaspidi sarnaseid vigu vältida.
“Et probleeme lahendades suudetakse püsida n.ö lahenduskursil ja eesmärk on lahendus, probleemi tuumani jõudmine on ainult abivahend.”
Nõus, et probleemi lahendus on eesmärgiks (kui veelgi täpsem olla, siis eesmärgiks on standardi või juhendi muutus, et sarnaseid vigu edaspidi vältida), kuid nagu ütles leiutaja Charles F. Kettering: „Hästisõnastatud probleem on juba pool selle lahendusest“. Enamus juhtudel ongi nii, et kui on probleemi juurpõhjus(t)eni jõutud, siis ka on lahendus tihtipeale ilmselge.
Me ei alahindaks probleemi tuumani jõudmist selle nimetamisega „abivahend“, vaid tegemist on lahenduse leidmise väga olulise, kui mitte kõige olulise elemendiga.
Täname veelkord Raimot konstruktiivse teemaarenduse eest ning soovime talle edu coachingul. Tema huvitavatel artiklitel saad pilku peal hoida siit.
