Piimaring – tootmise siselogistika

Tootmistöölistel on väga raske saavutada normides ettenähtud tulemuslikkust, kui neilt eeldatakse materjalide otsimist ja transporti. Tõhusates tehastes on jõutud järeldusele, et liinioperaatorid ei peaks käima endale tööks vajalikku materjali ise toomas, vaid selleks on vaja spetsiaalseid transporditöölisi.

“Piimaringi”-operaatorid või nagu Toyotas tuntakse selliseid transporditöölisi “mizusumashi” nime all, mis tõlkes tähendab veepinnal siblivat liuskurlast (inglisekeelses erialakirjanduses mainitud kui “water strider”).  Läänemaailmas on kontseptsioon eelkõige tuntud “piimaringina” ning vastav tööline “piimaringi”-operaatorina, kuna seostub ajalooliselt USA-s ja Suurbritannias kehtinud kodumajapidamiste piimaga varustamise loogikaga.

Kuna piimal oli lühike säilivusaeg ja seda ei saanud seetõttu suures hulgas koju varuda (iga päev poes käimine oli tol ajal ostukeskuste vähesuse tõttu kulukas), siis mõtlesid tarnijad välja süsteemi, mis klientide jaoks probleemi lahendaks – piimaring.  Selle käigus nad lihtsalt vahetasid klientide ukse taha jäetud tühjad pudelid täidetute vastu. Kui klient asetas hommikul ukse taha tühja piimapudeli, siis lõunaks oli seal juba täis pudel asemel. Seega ei olnud pudelite ukse taha jätmine taaskasutuse või ümberkäitlemise üllal eesmärgil, vaid toimisid sisuliselt kanban-signaalina, et asendada tarbitud kogus.

Lean-tehastes elab “piimaringi”-kontseptsioon aga endiselt edasi ning seda eelkõige siselogistikas, kus “piimaringi”-operaatorid täidavad töökeskuseid sagedasti vajavate, kuid väikestes kogustes, materjalidega. Koos kanban-süsteemiga võimaldab see vähendada operatsioonisüsteemis olevaid materjalide varusid ning võimaldada paindlikkust ühelt tootelt teisele üleminekutel.

Nagu algupärases piimaringi loogikas, kasutatakse ka tootmistehastes kontseptsiooni selliselt, et täita tarbitud materjalid kindla graafiku alusel (fikseeritud intervalliga). Seega kasutatakse “piimaringi” toodete puhul, kus samade materjalide järele on pidev nõudlus.

Milline peaks olema “piimaringi” täiendusintervall? Iga tunni, kahe või hoopis 30 minuti tagant? Mida lühem on tsükkel, seda vähem materjale on töökeskustes vaja, mis omakorda vabastab seal põrandapinda, mida saaks ära kasutada muuks otstarbeks.

Samas, mida lühem on “piimaringi” tsükkel, seda rohkem neid tegema peab, mis tähendab omakorda rohkem seadmeid (ronge) ja tööjõudu. Õige balansi leidmine tekib ehk (PDCA rakendamisega) katsetamiste käigus, kus tuleb arvesse võtta tootmise tempot (nõudluse sagedust), tootmishoone suurust ja sellest kujunevat distantsi ning võimalusi “piimaringi”-rongiga manööverdada.